Jeesus räägib oma surmast
20Ent pühadeks Jeruusalemma palvetama tulnud inimeste seas olid ka mõned kreeklased. 21Need pöördusid Filippuse poole, kes oli pärit Betsaidast Galileast, ja palusid teda: „Isand, me tahaksime kohtuda Jeesusega!“ 22Filippus läks ja rääkis seda Andreasele; Andreas ja Filippus läksid siis ja rääkisid seda Jeesusele.
23Jeesus vastas: „Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks. 24Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange mulda ega sure, siis see jääb üksi. Kui ta aga sureb, kannab see palju vilja. 25Kes oma elu armastab, kaotab selle, ja kes oma elu põlgab selles ilmas, hoiab selle igaveseks eluks. 26Kui keegi tahab mind teenida, siis ta järgnegu mulle. Kus olen mina, seal on ka mu teener. Minu Isa austab seda, kes mind teenib.
27Nüüd on mu hing ärevil. Mida ma peaksin ütlema? Isa, päästa mind sellest tunnist! Ei, selle tunni pärast ma olengi tulnud. 28Isa, austa oma nime!“
Ja taevast vastas hääl: „Ma olen seda austanud ja austan veel!“ 29Mõned juuresolijaist arvasid, et nad kuulevad kõuemürinat, teised ütlesid: „Ingel kõneles temaga!“
30Jeesus aga ütles: „See hääl ei kostnud mitte minu, vaid teie pärast. 31Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst. 32Kui mind tõstetakse maa pealt üles, tõmban ma kõik inimesed enda juurde.“ 33Ta ütles seda, et näidata, millisesse surma ta peab surema.
34Rahvahulk aga vastas: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igaveseks. Miks sina siis ütled, et Inimese Poeg tõstetakse üles? Kes see Inimese Poeg on?“
35„Veel pisut aega on valgus teie keskel,“ ütles Jeesus. „Käige valguses, kuni teil seda on, et teid ei haaraks pimedus. Pimedas käija ei tea, kuhu ta läheb. 36Kuni teil on valgus, uskuge valgusesse, et te saaksite valguse lasteks!“
Kui ta seda oli rääkinud, lahkus ta ja hoidis end nende eest varjul.
