Praegused kannatused ja tulevane kirkus
18Ma leian, et käesoleva aja kannatused ei ole kõneväärt võrreldes kirkusega, mis meis peab avalikuks saama. 19Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste avalikukssaamist. 20On ju kogu loodu allutatud kaduvusele – mitte omal valikul, vaid allutaja tahtel, lootuses, 21et ka loodu ise vabastatakse kord lagunemise orjusest ning tuuakse Jumala laste kirkuse vabadusse.
22Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini. 23Aga veel enam, ka meie, kes me oleme saanud esimese annina Püha Vaimu, meiegi ägame endamisi, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. 24Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus. Sest kes loodab veel seda, mis juba on näha? 25Aga kui me loodame seda, mida ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.
26Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtruses: me ju ei tea, mille eest me peame palvetama, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatu ägamisega. 27Ja tema, kes uurib meie südameid, mõistab Vaimu mõtteid, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest.
28Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. 29Sest neid, keda Jumal on eelnevalt valinud, on ta ka eelnevalt määranud saama tema Poja sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. 30Ja keda ta on eelnevalt määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud; ja keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud.
